Gottfried Wilhelm Leibnizit (1646–1716) peetakse üheks suurimaks Saksa mõtlejaks, kes andis väga suure panuse filosoofiasse, matemaatikasse ja ajalukku. Filosoofias rikastas Leibniz oma keeruka ja küpse ratsionalismiga seda mõttevoolu väga elegantselt. Erinevalt varasematest ratsionalistidest kirjeldas Leibniz palju terviklikumat universumit, mille Jumal on valinud kui parima kõigist võimalikest maailmadest. See täiuslik maailm koosneb lõpmatust hulgast lihtsatest substantsidest – “monaadidest” –, mis ei asu ruumis ega ajas. Iga monaad on nagu peegel, mis esitab kogu universumit omaenda vaatenurgast.
Mõned Leibnizi tuntumad mõtted tema teostes „Monadoloogia” ja „Teoditseia”:
1) Kosmoloogiline argument, mida Leibniz kasutab Jumala olemasolu tõestamiseks. Leibniz väidab, et kõigel, mis olemas on, peab olema piisav põhjus, miks see on just nii, mitte teisiti. Et vältida lõputut põhjuste jada, peab kogu selle mitmekesisuse alusena olema mingi viimane substants – ja seda nimetamegi Jumalaks.
2) Maailma täiuslikkuse argument. Jumal on kõikvõimas, kõiketeadev, hea ning maailma vaba looja. Oletame, et maailma oleks võimalik paremaks teha. Kui see maailm ei ole parim kõigist võimalikest maailmadest, siis ei olnud Jumal kas piisavalt võimas, et luua parem maailm, või tal puudus teadmine, või ta ei tahtnud, et see maailm oleks parim. Iga selline väide on vastuolus sellega, kes Jumal on.
3) Kurjuse probleem. Leibnizi kriitikud ütlevad, et selle maailma suur kannatus ei luba uskuda, et Jumal on loonud parima kõigist võimalikest maailmadest. Leibniz väidab, et kannatusel võib olla hea külg, sest see kuulub Jumala lõpmatu headuse hulka. Kurjus on vaid meie piiratud mõistuse tulemus: me ei suuda täielikult taipata Jumala loomingu tõelist eesmärki. Me nimetame asju kurjaks, kui vaatleme neid eraldi, kuid need võivad olla head seoses teiste sündmuste ja protsessidega. Lisaks rõhutab Leibniz, et maiset inimlikku õnne ei saa pidada mõõdupuuks, mille järgi otsustada, kui hea üks maailm on.
