Immanuel Kant (1724–1804), saksa filosoof, keda peetakse üheks lääne filosoofia ajaloo mõjukamaks mõtlejaks. Ka tänapäeval avaldab Kant suurt mõju: tema pani paika mõistete ja arutluse viisi metafüüsikas, epistemoloogias (tunnetusõpetuses), eetikas, esteetikas, poliitikafilosoofias ja mitmes teises valdkonnas.
Moraalist:
Kanti järgi ei saa moraal põhineda õnnel või naudingul, sest need on subjektiivsed ja võivad inimesest ja olukorrast sõltuvalt väga erineda. Moraalne väärtus peab tulenema meie heast tahtest ja kohusetundest, mis põhineb mõistusel. Kant sõnastas meie moraalsete tegude jaoks kaks põhiprintsiipi:
1) Üldistatavus. Toimi ainult sellise põhimõtte järgi, mida sa võiksid samal ajal tahta näha kehtimas üldise seadusena kõigile. Näiteks vargus on ebamoraalne, sest me ei suudaks ette kujutada maailma, kus vargus oleks kõigile lubatud.
2) Inimlikkus iseeneses eesmärgina. Toimi nii, et ratsionaalseid olendeid (inimesi) ei tohiks kunagi kasutada ainult vahendina mingi eesmärgi saavutamiseks. Kellegi kasutamine pelga vahendina on nagu tema kasutamine asjana ilma tema nõusolekuta; tihti tähendab see vale lubaduste andmist, teiste vabaduse ja vara ründamist, kahju tekitamist jne.
Transsendentaalsest idealismist:
Kant väidab, et me ei saa kogeda esemeid, kui me ei suuda neid ette kujutada ruumis ja ajas. Seega ei saa väljaspool kogemuslikku maailma olla meeleaistinguid esemetest, mille üle mõistus saaks otsustada. Selles kontekstis kasutas Kant sageli oma töödes nn transsendentaalseid argumente: need algavad mõnest üldiselt aktsepteeritud kogemuse omadusest ja sellest järeldatakse, mis peab olema tõsi, et niisugune kogemus üldse võimalik oleks.
Esteetilistest hinnangutest:
Kanti järgi on esteetilisel (ilukogemust kirjeldaval) hinnangul neli peamist tunnust.
1) See on isetu: me tunneme millestki rõõmu, sest peame seda ilusaks, mitte vastupidi,
2) See on universaalne: sellise hinnangu juurde kuulub loomulik ootus, et ka teised nõustuksid meiega,
3) See on subjektiivne: ühelgi asjal ei ole objektiivset omadust, mis teeks ta iseenesest ilusaks,
4) See ei anna meile uut teadmist eseme kohta, sest see põhineb meie tunnetel selle eseme omaduste suhtes, mitte omadustel endil. Kui ma ütlen „see maal on ilus”, ei anna ma selle maali kohta tegelikult uut infot. See ei ole tõene ega väär väide, vaid hinnang, mis näitab minu suhtumist konkreetsesse objekti.
