Søren Kierkegaard (1813–1855) oli Taani filosoof, teoloog, kirjanduskriitik ja luuletaja, kelle teosed avaldasid suurt mõju 20. sajandi filosoofiale, teoloogiale, kirjandusele ja psühholoogiale. Kierkegaardi tuntakse ka kui esimest eksistentsialistlikku filosoofi, kes väitis, et iga üksik inimene (mitte religioon ega ühiskond) vastutab ise selle eest, et anda oma elule tähendus.
Uskumusest:
Kierkegaard rõhutas, et usk tähendab samal ajal ka kahtlust. Teisisõnu, et tõeliselt uskuda Jumalasse, peab inimene mõistma, et tema arusaamad Jumalast võivad olla kahtluse all. Inimene, kes usub Jumalasse ilma igasuguse kahtluseta, ei ole Kierkegaardi järgi tõeliselt usklik, vaid pigem kergeusklik, sest usul ei ole tõelist sisu ilma isikliku pühendumiseta oma tõekspidamiste põhjendamisele. Sellega seoses rõhutab Kierkegaard mina olulisust, mis põhineb enesesse süüvimisel ja eneseanalüüsil.
Ärevusest (angst):
Kierkegaard kasutas esimesena mõistet „angst“, et kirjeldada tugevat ärevuse ja ebamäärase hirmu tunnet. Taani keeles tähendab see „ärevust“, ning see mõiste ilmus hiljem uuesti Heideggeri, Nietzsche ja Sartre’i eksistentsialistlikes teostes. Eriti rõhutatakse ärevuse puhul seda, et sel on seos vaba valikuga, millel on kaks külge. Ühelt poolt on ärevus pattulangemise eeldus. Kierkegaard toob näiteks ärevuse, mis tulenes Aadamale antud valikust: kas süüa keelatud vilja või mitte. Tal oli vaba valik, kuid ta sõi vilja ja tegi pattu. Teiselt poolt juhib ärevus meile tähelepanu meie valikutele ja isiklikule vastutusele. Nii viib ärevuse kogemus meid mõtlevasse teadlikkusse oma identiteedist ja võimalustest.
