Martin Heidegger (1889–1976) oli saksa filosoof, kelle tuntuim raamat Olemine ja aeg avaldas suurt mõju nüüdisaegse Euroopa filosoofia arengule.
Elu mõttest:
Heideggeri järgi on metafüüsika ja olemise küsimus unustatud, sest me ei saa metafüüsilistest olenditest midagi teada. Seetõttu pakub Heidegger välja, et tuleb käsitleda metafüüsilist küsimust, mis ei eelda midagi olevana. Teadus tegeleb olevatega, aga mitte eimiskiga. Vältides olevate kohalolu, sõnastab Heidegger järgmise küsimuse: „Kuidas on lood selle eimiski endaga?“
Terve mõistus määratleb eimiski kõigi olevate eitamisena. Ometi on Heideggeri meelest eimiski midagi, mis kuulub kõikide olevate tervikusse. Et pääseda ligi eimiskile, peame leidma end „olevate koguterviku keskel“. Olevate kui terviku avanemine on peidus meeleoludes, nagu igavus ja armastus. Näiteks tõeline igavus on siis, kui kõik on igav. Samamoodi on armastus siis, kui oled armunud inimesse ja terve maailm justkui helendab. Nii paljastavad nii igavus kui armastus asjade terviku ja asetavad meid silmitsi eimiskiga. Ühel päeval võib tulevik muutuda ebakindlaks ja meid haarab hirm kõige ees. Selle tagajärjel pöörduvad meie poole kõik asjad, mille suhtes olime varem ükskõiksed. Selles olukorras on ärevus otsekui avatus enne avanemist. See avab olevate terviku eituse kaudu. See paljastab eimiski.
Olevad vajuvad tervikuna justkui alla, sest eimiski tõukab neid endast eemale. Kuid eimiski ei ole olevatest lahutatav, vaid avaneb läbi olevate ja neis endis. Eimiski mitte ainult ei eita, vaid „nihileerib“ iseennast. Eimiski näitab, et on midagi, mitte lihtsalt mitte midagi. Eimiski „eimiskitseb“. Teisisõnu on nihileerimise tuum selles, et „see toob Da-seini esimest korda olevate ette kui olevate ette“. Erinevalt loogikast on eimiski eituse allikas, sest „mitte“ tuleneb eimiski nihileerimisest. Nihileerimine ei ole kusagil „sealpool“, vaid elu sees. Me oleme alati selles negatiivsuses osalised. Näiteks kui keegi näitab mulle pastakat, on kohalolu selle pastaka ja minu vahel. Pastaka „teiselt poolt“ ei ole minu jaoks midagi, kuid on midagi selle jaoks, kes seda käes hoiab. Eimiski nihileerimine ilmneb ka teostamata võimalustes, kui ühe võimaluse teoks tegemine sulgeb teise. Teisiti öeldes avanevad mõned võimalused ainult seetõttu, et me teised tõkestame.
Eimiski tegevus olemises jääb meile varjatuks. Me oleme alati endast ees, oma tuleviku suunas. Kuna oleme lõplikud, määrab meie olemasolu mõtte see nihileeriv tegevus. Valides mõningaid eluviise, liigume me surma poole, kus kõik võimalused lõpevad. See ületamine tähendab olemist eimiskisse „välja hoituna“ – s.t võimaluste etteaimamist ja seejärel kukkumist tagasi asjade keskele ja nende hulka. Seega mängib surm ajalisuses keskset rolli, muutes meie valikud tähenduslikuks. Kui oleksime surematud, oleks meie elu täiesti mõttetu. Ilma surematuseta ei omaks meie valikud mõtet, sest kõik võimalused oleksid alati avatud. Mitte miski poleks oluline, sest kõik oleks nähtav ja miski ei jääks peitu. Surematu olendi vabadus ja iseolemine ei avalduks, sest tal poleks mingeid reaalseid tegutsemisvõimalusi. Kui eimiski nihileerimine ei toimuks, ei oleks ka seost olemise avanemisega. Poleks olemist kui sellist ja seega ka mitte olemisest lähtuvat vabadust. Seepärast sisaldab inimelu kirjeldus normatiivset külge. „Ole iseenda moodi“ tähendab elada oma elu ja teha valikuid. Kuna sinu surelikkus on sinuga siin ja praegu, pead sa olema vastutav – see tähendab ise otsustama.
