Platon (427–348 eKr) ja Aristoteles (384–322 eKr), mõlemad kreeklased, on sageli peetud kõigi aegade suurimateks filosoofideks. Nende teoseid uuritakse suure huviga tänapäevani, sest nad kujundasid paljusid filosoofia valdkondi paljude sajandite jooksul.
Tõest:
Platoni jaoks on maailm nagu koobas, kus inimesed ei näe tegelikku reaalsust, vaid ainult esemete varje, mis langevad koopa seinale. Sellepärast ei saa me oma meeltele toetuda, kui tahame mõista maailma tõelist olemust lihtsalt loodust vaadeldes. Nagu matemaatikas on kindlad tõestuse põhimõtted, nii on ka loomulike asjade tõelised vormid meie mõtetes. Seega tuleb tegelikku reaalsust pigem läbi mõelda kui lihtsalt vaadelda ja ainult filosoof suudab nii asjade tõde mõista.
Erinevalt Platonist uskus Aristoteles, et meeled on vajalikud selleks, et õigesti aru saada looduse tegelikkusest. Süsteemne looduse vaatlemine ja analüüsimine koos loogikaga on tee Tõeni. Sellist vaatlemise ja uurimise viisi nimetaksime tänapäeval „teaduseks“.
