Aristoteles oli õpetaja kolmeteistaastasele poisile Aleksandrile, kellest sai hiljem Makedoonia, vana Kreeka kuningriigi, kuningas Aleksander Suur.
Õnnest:
Aristotelese jaoks on eetiline elu mõistuspärane elu. See peab olema suunatud lõppeesmärgile, mis on rahulolu (eudaimonia). Eudaimonia ei ole kogu elu kestva pingutuse tulemus. See ei ole miski, mida alles tulevikus ootame, nagu pensionile jäämist, et siis lõpuks teha, mida tahame. See on kogu täiskasvanuelu – meeldiv ja stabiilne. Aristoteles pakub, et saame eudaimoniat selgitada, kui mõtleme inimese ülesande peale. Asjade headus sõltub nende ülesandest. Näiteks vilepilli mängija headus seisneb selles, et ta mängib hästi. Niisiis tähendab midagi hästi teha tegutsemist vooruse ehk täiuse järgi. Sel juhul võime inimese headust pidada hinge headuseks, mitte keha omaduseks, nagu tervis või ilu. Inimese headus ei ole ka välised hüved, nagu raha, võim või staatus. Ometi vajab õnn väliseid hüvesid, sest ilma vahenditeta ei saa me teha häid tegusid. Kokkuvõttes võime öelda, et õnn saabub siis, kui inimene teeb midagi hästi ja elab voorustega kooskõlas.
Iseloomuvoorusest:
Voorus on jõud või võime milleski silma paista. Voorus omandatakse harjutamisega, nagu käsitööoskus. See on seisund, milles me teeme õigeid asju. Iseloomuvoorused puudutavad tegusid ja tundeid, kus nii liialdus kui puudus on eksimus. Teisisõnu, me peaksime oma tundeid harjutama nii, et reageeriksime õigel ajal, õigetele inimestele, õigel viisil ja õigete asjade peale. Iseloomuvoorused püüavad leida kuldse kesktee. Näiteks nii täiesti hirmuta olemine kui ka liigne hirm on mõlemad halvad, samas kui vahepealne seisund on õige.
Põhjus:
Aristotelese järgi on olemas 4 liiki põhjusi:
1) materiaalne põhjus – see, millest miski on tehtud, näiteks kuju pronks
2) vormiline põhjus – kuju, see, mis teeb asja selleks, mis ta on, näiteks pronkskuju vorm
3) tegev põhjus – peamine muutuse allikas. Näiteks pronkskuju puhul on tegev põhjus meister
4) lõpp-põhjus – eesmärk, milleks midagi tehakse. Sellel juhul on pronkskuju lõpp-põhjus esteetiline nauding.
Lõpp-põhjus ja kasutus looduses:
Asja seletamine ainult selle tähenduse kaudu on eelsokraatilise filosoofia moodi. Aristoteles lükkab selle viisi tagasi, sest elu ei saa seletada ainult aineliste asjadega. Ta püüab ühendada kasutuse ja tähenduse. Näiteks kui müüri lõppeesmärk (vorm) on kaitse, siis on meil vaja kive ja puupakke (aine). Müür ei ole olemas kivide või pakkude pärast, vaid selleks, et anda kaitset ja turvalisust. Sama kehtib ka muude juhtumite puhul.
